Kui eesti hobuse rubriigis kõnelesime me täkust nimega Vapsikas ja tema erilisest veovõimekusest, siis samast eesti hobusest saab rääkida ka tori hobusega seoses. Selle tõu esmane vundament rajati nimelt Vapsikase märajärglastele ja seda muidugi Tori Hobusekasvanduses. Tori hobune ongi arvatavasti Eesti hobusearetuse suurim saavutus.
Tori hobune, lühidalt
Tori Hobusekasvandus rajati 1856. aastal, mis oli aasta peale seda, kui Liivimaa aadlikud olid Maapäeval otsustanud eesti (maa)hobuse säilitamiseks midagi tõsist ette võtta, kuna see oli hävimisohus – või vähemalt toodi selline põhjendus tsaarivalitsusele, et saada hobusekasvanduse loomiseks luba. Tori hobune on Tori Hobusekasvandusega mõistagi lahutamatult seotud ning selle aretustöö ajaloolisi suundumusi võib kokkuvõtvalt kirjeldada nii:
- Eesti maahobuse tõu parandamise katsed, aastatel 1856-1880,
- Loobumine eelmisest ja keskendumine pigem kiirustüübiliste hobuste aretamisele, aastatel 1880-1908,
- Uue hobusetõu – tori hobuse – kujundamine, aastatel 1908-1920,
- Universaalse põllumajandushobuse kujundamine puhasaretuse teel, aastatel 1920-1973,
- Hannoveri tõugu täkkude kasutamine, et muuta tori hobune veelgi universaalsemaks,
- Lähimineviku aretustegevuse suundumus on pigem kergema ratsahobuse kujundamine, kusjuures hobuse põllumajanduslik funktsioon on mõistetavalt jäänud tagaplaanile.
Esimesed katsed
1856. aastal, kui Tori Hobusekasvandus loodi, komplekteeriti see 47 eesti maahobuse tõugu mära ja 7 noore täkuga. Märade turja kõrgus pidi olema 135 cm ja täkkude oma 140 cm. Peale nende osteti Soomest 10 soome tõugu mära ja 3 soome tõugu täkku ning lisaks veel Saksamaalt 3 araabia tõugu täkku ja 2 traavlitäkku. Aretuse eesmärk oli esialgu eesti hobuse massi kasvatamine. Asi oli selles, et Eesti alade rahvastik oli kiiresti kasvamas ja vaja oli varasemast rohkem põllumajandussaadusi. Kasutusele võeti võimekamad – kuid ka raskemad – põllutööriistad ja vaja oli hobuseid, kes jaksaksid neid suurema vaevata vedada. Eesti maahobune on oma veoomadustelt küll suurepärane, kuid muutunud oludes jäi ta põllumajanduse nõudmisi arvestades liiga väikeseks.
Seetõttu hakati Tori Hobusekasvanduses ristama eesti hobust soome, araabia ja ardenni hobustega, orlovi traavlitega ning inglise täisverelistega; samuti hannoveri ja holsteini tõugu hobustega. Soovitud tulemusi aga ei saadud. Asi oli peamiselt selles, et eesti maahobune on aborigeenne tõug, mis on meie kliima ja pinnasega aegade jooksul nii suurepäraselt kohanenud, et selle omadusi parandada on erakordselt raske.
Hetman ja tema järglased
1892. aastal tõi F.R. Berg Eestisse norfolk-roadsteri ristandtäku Hetmani, kes oli sündinud 1886. aastal Poolas. Varsti sai Hetmani endale Tori Hobusekasvandus ja sellest ajast alates hakkas tõuaretus andma paremaid tulemusi. Võib isegi öelda, et Hetmani toomine pani aluse tori hobusetõu aretusele, kuna Hetman andis ühtlaselt häid järeltulijaid paljude erinevate eesti hobuse tõugu märadega. Hetmani järglased olid põllutööks hästi sobivate omadustega, mis tegid nad talupoegade hulgas väga populaarseks. Samuti sobisid need ratsasõiduks ja veoste vedamiseks. Hetmani järglased panid aluse mitmele täkuliinile ja märaperekonnale, mida kasutati tori hobuse kujundamisel mitmete aastakümnete jooksul. Kokku andis Hetman Tori Hobusekasvandusele 48 sugutäkku ja 37 sugumära.
Tori hobuse aretuse põhikomponentideks jäid esialgu ikka eesti (maa)hobuse tõugu märad ning välismaalt toodud erinevate tõugude täkud. Kui talupoegade hulgas olid populaarsed Hetmani liinide hobused, kes sobisid hästi põllutööks, siis mõisnikud soovisid kergemaid ratsahobuseid ja seda nii oma tarbeks kui mujale müümiseks. Sellel põhjusel imporditi 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses Eestisse palju kiirushobuseid, et neid eesti hobustega ristata. See aga ei andnud tori hobuse kui universaalse hobusetõu seisukohalt kuigi häid tulemusi. Kiirushobuste (idapreisi, hannoveri, holsteini ja täisvereliste ratsahobuste) ristandid olid põllutööks sobimatud, kuna nende temperament oli liiga tuline ja veojõud liiga väike.
Tori tõu kujunemine
Paremaid tulemusi andis ristamine norfolgi traavlitega (kuhu osaliselt kuulus ju ka Hetmani tõukoosseis) ja idafriisi hobustega, kes suurendasid tori hobuste massi ja kompaktsust. Kuigi idafriisi mõjud püüti hiljem aretusest välja praakida – sagedasti esinevate välimikuvigade ja terviserikete tõttu –, kandis enamus tori hobuseid veel 1930-ndatel aastatel ka idafriisi verd.
1926-1936 kasutati tori tõus suguluspaaritust, et koondada Hetmani ja teiste sisse toodud norfolki hobuste kasulikke omadusi. See põhjustas lõpuks aga aretuskriisi, kuna hobuste võimekus hakkas vähenema. Vaja oli värsket verd. Kuna Inglismaalt ei olnud võimalik soovidele vastavaid tüsedamaid norfolgi traavleid saada, toodi 1937. aastal Prantsusmaalt Eestisse 5 postjee-bretooni tõugu täkku, kellega suurendati aretusliinide arvu.
Bretooni hobusetõug pärineb normandia hobusest, kuid ka norfolgi traavlist ja seega ei olnud see aretuskomponent päris võõras (vt. taaskord Hetmani päritolu). Bretooni tõugu täkkude sissetoomisega suurenes tori hobuse kehamass ja kompaktsus, kuid tema kõrgus jäi endiseks. Bretooni hobused on oma tüsedale kehaehitusele vaatamata üsna elavad ja liikuvad ning seetõttu ei vähenenud ka tori hobuste liikumiskiirus.
Tori hobuse tõuraamatu pidamist alustati 1922. aastal, kusjuures algselt oli tõu nimetuseks “tori-roadster”. Vabariiklikul tasemel tunnustati tori hobusetõugu 1925. aastal, mil kinnitati tõumäärustik ning muudeti tõu nimetuseks tori hobune. 1933. aastal jagati tõuraamat kaheks osakonnaks: TA-ks TB-ks. TA-sse kuulusid raskemad ja TB-sse kergemad tori hobused.
Universaalne ratsahobune
Aastatel 1941-1973 toimus tori hobuse aretamine puhasaretuse teel. 1973. aastal alustati taaskord sisestava ristamisega, kasutades hannoveri (ja vähemal määral trakeeni) täkke, ja seda tehti 1985. aastani. Kui Eesti Vabariik taasiseseisvus, algas ulatuslik tori hobuste ristamine hannoveri, inglise täisverelise ja teiste sporthobusetõugudega, et saada kergemaid ratsahobuseid. 2008. aastal jagati tori tõuraamat, mida haldab Eesti Hobusekasvatajate Selts, taaskord kaheks, TA-ks ja TB-ks. TA-tüüpi torikas peaks olema universaalne hobune, mis sobib hästi nii põllutööks, vedamiseks kui ratsutamiseks. TB-tüüpi tori hobune on aga aretussuuna hobune, mis tänaseks on palju kergem ja on mõeldud vaid ratsutamiseks.
2012. aastal sai aretusühinguna ametliku tunnustuse ka Vana-Tori Hobuse Ühing, kes koordineerib vanematüübilise tori hobuse aretamist ja säilitamist ning peab omaette tõuraamatut. Puhasaretatud vana-tori hobuseks – tõumärgiga VT – loetakse tori hobune, kelle sugupuus ei ole peale 1945. aastat enam teiste hobusetõugude esindajaid. Erandina aktsepteeritakse vana-tori aretussuunda aga ka mõningaid tori hobuseid, kelle põlvnemises on 1970-ndatel aastatel kasutatud vanatüübilisi hannoveri hobuseid. See on vajalik suguluspaarituse vältimiseks, kuna vana-tori populatsioon on väike.
Tori hobuse omadused
Milline siis tori hobune on? Oma iseloomult on ta elava temperamendiga, healoomuline ja suure veotahtega. Ta tarbib hästi kohalikke söötasid ja on suhteliselt vähenõudlik. Teda on kerge õpetada. Tori hobuse domineeriv värvus on raudjas, valgete märgistega peal ja jäsemetel. Palju esineb ka kõrbi ja punast värvi. Tema rind ja laudjas on enamasti hästi arenenud; lihastik on tugev ja kehaehitus kuiv. Laudjas on tori hobusel ovaalne. Puudusi esineb jalgade seisus. Tori täkkude tavaline turjakõrgus on 162 cm. Tori tõugu märad on hästi viljakad, saades keskmiselt 86 varssa 100 mära kohta.
Tori hobustel on ka märkimisväärseid sportlikke saavutusi. Kindlasti tuleb esile tuua mära nimega Aroonia, kes tuli 1989. aastal NSV Liidu meistriks rakkehobuste kolmevõistluses. NSV Liidu rekord suhtelises veojõus kuulub aga tori täkule nimega Laser ning see on 126% hobuse kehamassist. Eesti sammurekord kuulub tori täkule Aaker. Tori hobusega on tehtud 2,15 m kõrgushüpe – sellega sai hakkama TB tüüpi täkk nimega Opaal.
Kirjutanud Kristjan Korsten, Hobuturg.ee toimetaja. Allikad: Tori Hobusekasvandus, EV Veterinaar- ja Toiduamet, Eesti Hobusekasvatajate Selts, Vana-Tori Hobuse Ühing, Tori Hobuse Selts, Vikipeedia, jt. Viimati muudetud 2018. a. jaanuaris